Kunstitund külalisõpetajaga
- 28.02.2007
Jana Viese tõi 4.b kunstitundi palju elevust - kutsudes tundi läbi viima õpilane Laura isa, Margus Veisveeri, kes on endine kunstiõpetaja.Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et 4.b klassi väga kunstisõber õpilane Laura Veisveer küsis ühel päeval oma kunstiõpetajalt, et mis meil järgmisel korral kunstitunnis täpselt plaanis on. Saanud teada, et õpime inimese portreed joonistama, teatas ta rõõmsalt, et see on just tema isa eriala ja et isal on kodus hulk isejoonistatud-maalitud pilte ja selleteemalisi raamatuid ning et ta on seda kunsti kunagi teistelegi õpetanud. Ehk võiks isa tulla ja need tunnid anda? Kiitsin mõtte heaks. Ise muidugi arvasin, et vaevalt praegu teadaolevalt hoopis juristiametit pidaval isal selleks aega ja tahtmist leidub.
Minu rõõmsaks üllatuseks võttis Laura isa siiski mõttest tuld ja seisiski reedel, 16. märtsil klassi ees kui kunstiõpetaja Margus Veisveer. Õpilastel oli muidugi hirrrrmus põnev. Eriline oli juba see, et klassi ees oli meesõpetaja, keda praeguse palgapoliitika tõttu koolidest kui nõela heinakuhjast peab taga otsima. Olukord tundus niivõrd uudne, et ka kõige rahutumad tegelased suutsid vägagi rahulikult ära kannatada mõned üsnagi pikad õpetajapoolsed monoloogid, mida tavaolukorras oleksin pidanud kindlasti mõnede vahetrikkide ehk n.ö kehakultuuripausidega elavdama. Õpetaja Veisveeril oli teooria ilmestamiseks ka hulk kunstiraamatuid ja oma õpilaste joonistatud portreejoonistusi näitvahenditeks kaasas. Nii saime üllatusega teada, et Margus Veisveer oli olnud “eelmises elus” mõned aastad Nõo Reaalgümnaasiumis kunstiõpetajaks. Elevust tekitas inimese näo järgi tehtud kipsmask ja selle konaruste kompimise abil valguse-varju teema selgitamine. Küll pakuti igasuguseid kuulsaid ja kummalisi, kelle mask see võiks olla, kuni Laura isa lõpuks prillid peast võttis ja hetke silmad kinni klassi ees seisis. Sarnasus oli ilmne! Põnev oli ka oma kolme klassi ette palutud kaaslase näojooni ja -kuju võrrelda. Ei oleks arvanud, et erinevused on nii suured! Isegi ülisarnaste kaksikute Eugeni ja Stefani (keda muidu vahel niimõnigi klassikaaslane ikka segamini ajab) väljanägemises leiti erinevusi üles. Ennast degradeerisin abiõpetajaks ja tööd jagus sellessegi ametisse: paberite kättejagamisest kuni õpilaste individuaalse juhendamiseni. Jõudsin aidata ja parandada, keda vaja, nõu anda ja lihtsalt tunnustust jagada. Helesinine unistus: küll oleks tore, kui mõnes tunnis saaks vahetevahel kasutada laboranti või abiõpetajat, kes paneks valmis tehnilised vahendid, jagaks pliiatseid-värve-pabereid, juhendaks abivajajaid, aitaks töö juurde tagasi keskendumisraskustega õpilasi jne. Õpetaja siis samal ajal muudkui lihtsalt õpetaks.
Need kaks tundi olid õpilastele vahvaks vahelduseks. Hilisemad kommentaarid: kipa! Nii lahe! Vahva! Äge! Ta oskas õpetada ka! Meesõpetajaid võiks ikka ka koolis olla! Hästi õpetas! Huvitav oli! Lastele, kes algkooliõpilastena kunstitunnis kõik need neli aastat ju ainult ühtsama tädi on klassi ees näinud, peaks siis tõesti lõpuks vähemalt tahvli ees tiritamme kasvatama, et igal viimsel kui õpilasel kogu aeg ikka huvitav oleks. Väga harivaks vahepalaks kujunesid tunnid ka minule endale. Oma õpilasi oli võimalik näha hoopi teisest vaatenurgast ehk sõna otseses mõttes nii klassi tagant kui ka külje pealt. Palju paremini õpib selle paari tunni jooksul tundma nii mõndagi ja iseennast samuti. Ka on tund abiõpetajaga tükk maad tavatunnist tõhusam.
Külalisõpetajaid olen kasutanud ennegi. Siinkohal oleks hea võimalus pidada kirjalik tänukõne viimase aja kunstiõpetajatele-lapsevanematele. Aitäh maalikunstniku haridusega Katrin Lindele, kes õpetas lastele guaššmaalimist. Aitäh ka arhitektile ja kunagisele kunstiõpetajale Jaanus Möldrele, kes pidas õige mitu hoopis teistmoodi kunstitundi steinerpedagoogika värvusõpetusest lähtudes.
Loo kirjutasin kirja, sest idee on hea järeletegemiseks teistelegi õpetajatele. Kui ainult leiduks veel nii vahvaid lapsevanemaid, kes leiaksid aega, tahtmist ja julgust (oma lapse) klassi ette tulla, et igapäevasesse koolitöösse mõnikord veidi värskeid värve ja vaheldust tuua. Ja nendele vapratele julgustuseks: õpilased võtavad külalisõpetaja vastu väga heatahtlikult ja positiivse uudishimuga. Kõik, mis te südamest ja südamega teete ning räägite on teretulnud ja toretulnud.