Uudised

Innustunud, tark ja rõõmsameelne õpetaja (Õpetajate Lehe artikkel Kersti Sumerast)

Kersti Sumera usub, et kes ise midagi väga armastab, see annab selle edasi ka oma õpilasele. Peab tundma oma ainet ja hoolima lapsest, olema kannatlik.

Hiljuti 60. sünnipäeva tähistanud õpetaja-metoodik Kersti Sumera õpetab Tallinna muusikakesk­koolis klaverimängu neljandat aastakümmet.

„Esimesed kümme aastat kuluvad õpetajaameti õppimisele, järgmisel kümnel hakkad oskama, kolmandal kümnel juba oskad – aga siis on pensioni­iga käes,” arvab Kersti. Ta on nii enda kui ka teiste määratluse kohaselt praegu õpetajaoskuste tipus ja võtab oma õpilastega konkurssidest osa nii palju kui vähegi võimalik, kuigi see toob õpetajale kaasa palju lisatööd.
„Konkurss arendab õpilast tohutult, konkursiks harjutamine motiveerib ka kõige väiksemaid, kes ei tee seda veel enda pärast, vaid tahavad emale ja õpetajale meeldida. Ja esinema õppida saab ainult esinedes,” ütleb Kersti. Tema kõige edukam õpilane on seni olnud Aleksandra Kamenskaja, kes tänavusel Chopini konkursil saavutas vanemas vanuserühmas kolmanda koha. Osales 51 noort pianisti üheteistkümnest riigist. Žürii esimees Peep Lassmann Eesti muusika- ja teatriakadeemiast hindas Tallinna muusikakeskkooli 12. klassi õpilase Aleksandra Kamenskaja esinemist eriliselt karismaatiliseks ja tiivustavaks.

Muusika oli kasvatuse osa

Klaverit hakkas Kersti Sumera ema kõrval mängima varakult. „Enne, kui kandma hakkasid jalad / said selgeks mitmed klaveripalad,” on kirjutanud vend, geoloogiaprofessor Rein Einasto õele pühendatud riimitud ridades, nagu ta ise oma luuletusi nimetab.
„Muusika oli tollal kasvatuse osa,” ütleb Kersti Sumera. „Kõik mu õed-vennad tegelesid muusikaga.” Ka need, keda muusikakooli ei pandud, kuulasid ja oskasid klassikalist muusi­kat hinnata. „Muusikat õppinud inimesed on ka kõige muu suhtes avatumad, muusika arendab aju, aitab seoseid luua,” arvab Kersti. Eks paista see välja ka ta oma õdedest-vendadest. Kõik läksid oma rada ja kõik olid oma alal edukad.
Kersti ütleb, et lapsena ta klaveri­mängijaks saada ei tahtnud. Lastemuusikakoolis käis, sest vanemad ta sinna panid, kodus harjutas, sest ema käis peale. Ka Tartu muusikakooli astumine oli juhuslikku laadi. Mõte, et muusika võiks saada elukutseks, tuli alles konservatooriumis. „Muidugi tahtsin siis solistiks saada, kes ei tahaks,” muigab Kersti. Aga elu paneb asjad paika. Siiski esines ta viimase lapse sünnini kontsertidega igal aastal.
Maie Koldits, partner klaveriansamblis Allegro, kiidab Kersti parimaks ansamblikaaslaseks: „Ta võib teinekord küll riski piirini emotsionaal­ne olla, aga innustunud, targa ja nõudliku muusikuna väga inspireeriv partner.”

Pead lapsest hoolima

Tallinna muusikakeskkooli läks Kers­ti klaverisaatjana tööle konserva­too­riumi esimesel kursusel. Pärast lõpetamist soovitati tal juba endale õpilasi võtta. Esialgu oli ta õpetajaametis poole koormusega ja jäi edasi ka kontsertmeistriks, kuni 21 aastat tagasi temast täiskohaga õpetaja sai.

Üldlevinud seisukoht on, et lapsi saab pillimängu juures hoida vaid sunniga. Vähemalt seni, kuni nad selle võlu enda jaoks avastavad. Ja kui neil on eeldusi, avastavad nad selle ükskord ning on sundijale tagantjärele tänulikud.
Kersti ei ole sellega päriselt nõus ja meenutab hea sõnaga oma esimest klaveriõpetajat Aleksandra Sarve. „Kui sa ise midagi väga armastad, siis annad selle ka oma õpilasele edasi. Pead tundma oma ainet ja hoolima lapsest. Pead olema kannatlik, leidma iga lapse jaoks just teda muusika juures huvitava vaatenurga ja hoidma tema huvi üleval,” arvab Kersti ja lisab, et igas õppejärgus on võimalik jõuda selleni, et see, mida sa teed, on ilus.
„Pillimäng peab tegema rõõmu. Ka harjutamine võib olla huvitav, kui jälgida tekitatava heli kõla ja kaunidust. Rõõmutu tamp tekitab ainult stressi ja võib ka kõige andekamad muusikast, või ükskõik millisest tegevusest, eemale peletada. Päris kindlasti ei jõua sundimisega hea tulemuseni.” Kersti arvab, et üldhariduskoolis ongi sellega alt mindud. Õpetajad on kurnatud, lapsed ei õpi, sest liiga raske on, kõik on tehtud mõttetult keeruliseks – järg kaob kuskil ära ja tundub, et asi ongi lootusetu.

Muusikutöö toidab

Pensionieani pole enam palju jäänud, kas jõudu ja tahtmist õpetada veel on? Kersti kehitab õlgu: „Ma tahaksin küll, kui õpilasi jätkub. Aga huvi muusika vastu on vähenenud, kooli astumisel pole enam endist tungi. Inimesed mõtlevad, kas see ikka toidab. Kuigi meie muusikute tase on kõrge, nad leiavad hõlpsasti tööd ka välismaal, rääkimata sellest, et meie kooli lõpetanud saavad soovi korral kohe tööd kas orkestrandi või saatjana.”

Kerstit hämmastavad ju­tud sellest, et põhikool ja gümnaasium kavatsetakse lahutada või et esimesse klassi ei tohi lapsi võtta katsetega. „Loodetavasti ei käi üks ega teine kava meie kooli kohta. Omal ajal muusikakeskkool ju sellepärast asutatigi, et laps saaks samade põhimõtete järgi õppida esimestest sammudest alates kuni keskkooli lõpuni. Lastemuusikakoolides tehakse ju head tööd, ometi tundub, et seda ei tehta perspektiivitundega. Lapsed oskavad päris hästi mängida mõnda lugu, aga edasi minna sealt ei oska. Meie koolis on ühendatud gümnaasium ja põhikool, laste- ja keskmuusikakool, neid ei saa lahutada. Tunniplaan on paindlik: kui lapsel on vaja harjutada kontserdiks või konkursiks, võib ta koolist ära jääda. Pealegi on meie kool päris tugev ka üldainetes, riigieksamitulemuste põhjal oleme olnud enam-vähem 20 hulgas.”

Igal lapsel oma rada

„Muidugi ma mäletan, kuidas Kersti meie perre tuli,” ütleb Rein Einasto. „Olin siis juba 15-aastane.” Kersti Su­mera, sündinud Einasto, on pere kahek­sast lapsest noorim. Eva ja Elmar Einastol oli kuus poega ja kaks tütart. Vanim, hiljaaegu 80. sünnipäeva tähistanud tuntud täheteadlane akadeemik Jaan Einasto sündis 1929. aastal, Kersti täpselt 20 aastat hiljem. Vahele mah­tusid Vello, kellest sai ehitusinsener, kaksikud Mart ja Rein, esimene õp­pis füüsikat, teisest sai kiviteadlane, Peeter, kellest kujunes sotsioloog, Tiina, kes töötas terve elu Vanemuise raamatukoguhoidjana, Andres, kellest sai kutseline tšellist ja klaveriõpetajast-pianistist Kersti. Nende isa, geograafia-loodusloo õpetaja Elmar Einasto oli Tartus tuntud koolidirektor, ema Eva Einasto täiskohaga ema.

Rein Einasto meenutab: „Ema oli laialdaste kultuurihuvidega, tema ema, meie vanaema Anna Lammas oli Lil­li Suburgi kasutütar. Ema mängis hästi klaverit. Talle meeldis Schubert. Enamasti mängis ta siis, kui oli üksi kodus. Kui keegi juhtus uksest sisse astuma, kuulis ta vaid klaverikaane kolksatust. Ema muretses, et pole kuulajate jaoks küllalt hea, aga kui palusime, siis ta ikka esines meile. Klaverit mängis isagi, aga tema eelistas Chopini.” Eva Einasto oli ka arvestatav luuletaja, kelle luuletused on trükivalgust näinud põhiliselt ajalehes Edasi. „Neid on terve kaustikutäis. Nüüd on meie auasi need ka raamatuna välja anda,” ütleb poeg Rein. Elmar Einasto oli ainus koolijuhataja Tartus, kes ka pärast sõda ametisse jäi. See oli ema teene, usub Rein. Ema, kes tundis huvi igasuguste maailma asjade vastu, võttis meelsasti osa avalikest kõnekoosolekutest, ka Harald Habermanni ja Viktor Hioni korraldatutest. „Ju jättis ta seal endast ja kogu perekonnast piisavalt punase mulje,” arvab Rein.

Demokraatlik perekond

Einastote kodus valitses demokraatia, kõik otsused võeti vastu konsensuse alusel. „Alati, kui uus laps oli sündinud, võttis isa vanemad lapsed kokku, et arutada, mis vastse­le vennale nimeks panna,” mäle­tab Rein Einasto. „Üks­kõik, mis probleem oli – näiteks said otsa küttepuud. Isa seletas meile pere rahaolukorra ära ja küsis siis, kas ostame puud või läheme ise metsa tegema. Loomulikult otsustasime ise metsa minna ja see oli meie otsus. Hoopis teine asi, kui minna oleks kästud. Isa oskas meid vastutama panna. Pere eelarvet arutasime alailma. Suurel perel polnud lihtne ots otsaga kokku tulla. Isa ikka küsis, kus näeme kokkuhoiukohta. Ja meie nägime seda enamasti söögirahas. Ei pane võid leiva peale – ena mul asja! Tagantjärele mõeldes on mul emast lausa kahju – tema ju pidi selle pisikese rahaga hulga kasvueas poisse ära toitma. Aga ta oli rõõmsameelne, laulis omaette, kui koduseid toimetusi tegi. Kersti on meist kõigist kõige rohkem emasse. Kui me teised kipume vahel masendusse langema, siis tema on alati päikseline.” Isalt oli õppida ka näiteks seda, kuidas lapsi märkamatult neile sobivale rajale suunata.
Kersti ja Lepo Sumeral on kolm last, kõik, nagu arvata võiski, muusikud. Vanim, Kadri-Ann, mängib klaverit, noorim, Eva-Maria, viiulit, keskmine, Tammo, on õppinud klarnetit ja klaverit, aga nüüd keskendunud elektron­muusika režiile. Kui Lepo Sumera 2000. aastal napilt 50-aastasena ootamatult lahkus, oli see perele ränk löök. Lapsed olid 10-, 16- ja 22-aastane.

Ei saa jätta kaasa naermata

„Kersti on väga eriline,” arvab vend Rein. „Temas on kogu aeg olnud hämmastavat elutarkust. Tema oli see, kes hoidis pere ja abielu koos. Helilooja Sumera tööviljakus ja edu toetus paljus sellele, et Kersti võttis olulise osa peremuredest enda kanda. Lepo võis vabalt minna kultuuriministri või heliloojate liidu juhi kohale, sest ta teadis, et kodus on kõik korras. Ja asi, mis ei ole võib-olla üldteada – Kersti osa Lepo Sumera loomingulises protsessis oli suurem, kui arvata võiks. Neil oli palju arutelusid, rohkem kui mõnel teisel,” meenutab Rein Einasto.

Kadri-Ann Sumera kirjeldab oma ema kui ühte kõige helgemat ja rõõmsameelsemat inimest, kes üldse olemas on. „Kui mu ema naerab – ja seda teeb ta sageli ning südamest –, ei saa jätta kaasa naermata. Kuigi ta vihastub ebaõigluse ja omakasu tagaajamise peale kergesti, ei mõista ta ühtegi inimest kunagi päriselt hukka, sest tema arust on inimesed head. Seepärast suudab ta jännata ka kangekaelsete ja laisavõitu õpilastega. Kõigi meie – kolme lapse – jaoks on ema olnud rohkem nagu sõbranna, kellega saab arutada kõiksugu asju raamatutest ja muusikast kuni hingevalu ja sõprussuheteni välja. Temaga on igapidi hea ja kerge olla.
Mind heidutab ainult üks asi küll – ta on nii tubli, töökas ja väsimatu ning teeb kõike niisuguse näilise kergusega, et tema kõrval tunnen ennast alati lootusetu laiskvorstina. Natuke lapsik on ta ka ja loodan, et niisuguseks jääbki. Kui me naabrilastega puu otsa köiekiike ehitasime, oli just mu ema see, kes kõrgust trotsides, köis hambus, esimesena puu otsa ronis. Ta on üldse aldis kõiksugu asju ehitama ja meisterdama, näiteks ühel suvel kehastus ümber arhitektiks-inseneriks-ehitajaks ja nii valmiski suvila juurde paari kuuga suurepärane saun. Ainult jalgrattaga sõitmist pole ta miskipärast senini korralikult ära õppinud.

Emaga oleme öösiti köögilaua taga veiniklaasi juures maailma asju arutanud ja palju muusikast rääkinud. Tavaliselt läheme mõlemad kangesti hoogu ja siis ei saa õde pool ööd meie pärast magada. Aga no ei saa ju rahulikult rääkida nii olu­lis­test asjadest nagu fraas, faktuur või sõrmestus! Muusika üle arutleda on temaga väga hea, aga miskipärast pole ma kunagi suutnud hästi taluda, kui ta mind õpetab. Ilmselt ajab mind kõige rohkem närvi see, et tean väga hästi, et tal on õigus. Just see ju vihastabki. Mäletan, kuidas kord harjutasin enne eksamit kodus ja tegin pidevalt samu vigu. Ema ei suutnud seda pikemalt kuulata ja tuli mulle näitama, kuidas peab töötama. Pool tundi hiljem olime kumbki oma toas, pea padjas, ja üürgasime nutta. Pärast eksamit leppisime jälle ära.”

Autor: Ene Pajula

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


− seitse = 2

Current month ye@r day *