Uudised

Õnnelikud aastad õpilaste ja tšelloga (Õpetajate Lehe artikkel Laine Leichterist)

Tšellopedagoogina on ta nüüdseks tegutsenud 67 aastat, mida on sama palju, kui on Eesti meeste keskmine eluiga. Aga Laine Leicteri elutöö pole veel tehtud – 1. septembril on teda taas ootamas õpilane, 14-aastane Marcel-Johannes Kits (artikli originaal: www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=1903)

Tšellopedagoogina on ta nüüdseks tegutsenud 67 aastat, mida on sama palju, kui on Eesti meeste keskmine eluiga. Aga Laine Leichteri elutöö pole veel tehtud – 1. septembril on teda taas ootamas õpilane, 14-aastane Marcel-Johannes Kits.

Juunis tähistati Laine Leichteri juubelit kontserdiga, kus esinesid tema õpilased. Tšelloansambel sai nimeks 12 Vihast Meest ehk Maailma Parimad Eesti Tšellovirtuoosid ja selles mängisid Silver Ainomäe, Teet Järvi, Marius Järvi, Tõnu Jõesaar, Leho Karin, Kaido Kelder, Mart Laas, Andreas Lend, Margus Uus, Henry-David Varema, Kristjan Saar ja Aare Tammesalu, juhatas Olari Elts.

Plahvatusliku energiaga daam
Tallinna muusikakeskkooli keelpilli­osakonna juhataja Tiiu Peäske: „See oli uskumatu, kuidas Laine Leichter jooksujalu lavale tuli: valges pükskostüümis, punases pluusis, punaste kontsaga kingadega – nii särav, et igal viiskümmend aastat nooremalgi inimesel on tegemist, et temaga sammu pidada. Ja kui modernne kava: Steve Reich, Iannis Xenakis, Jay Schwartz, Brett Dean, Arvo Pärt ja Tõnis Kaumann, enamik nende oopustest Eestis esiettekandel.”

Tavaliselt eakamad uusi asju väga hõlpsasti omaks ei võta. Aga Laine Leichteri puhul pole miski tavaline. „No kui kaua võib Dvořakit mängida?” küsib ta retooriliselt. Ja vastab siis: „Kogu aeg tuleb uut muusikat luua, mis sest, et suur osa läheb kohe prügi­kasti, aga elu peab kogu aeg edasi arenema.”

Leichteril pole lemmikuid interp­reetide ega heliloojate hulgas, vahel kuulab ta ka head džässi, kuigi: „Seal nad kipuvad mõnesse teemasse kinni jääma ja siis läheb igavaks.” Aga Ivo Linna on tema jaoks liiga magus.
Edukas loominguline töö nii kõrges eas pole siiski täiesti enneolematu. 1915. aastal sündinud Evald Okas alustab iga hommikut ikka veel maalimisega; vanem põlvkond mäletab näitleja Ants Jõge, kes mängis veel 90-aastasena Tallinna draamateatri laval; ja muidugi legendaarne noorte kergejõustikutreener Aleksander Tšikin, kes viimati juhendas oma õpilasi päev enne surma 91-aastasena. Ent nii head vaimset ja füüsilist vormi, plahvatuslikku energiat ja iga trotsivalt head rühti kui Laine Leichteril kohtab selles eas siiski harva.

Kaunis kehahoid on mälestus omaaegsetest balletitundidest. Pere elas Laine esimesed seitse eluaastat Tartus, kus ema ta nelja-aastasena Tiina Kap­peri stuudiosse tantsu õppima viis. Laine Leichteril on tollest ajast säilinud pilte ja kontserdiplakateid. 1926. aastal tegi ta koos isa Hans Siimuga Lõuna-Eestis kontserdituuri, kus Laine tantsis isa viiuli saatel. Isa oli õppinud viiulimängu Riia ja Harkovi konservatooriumis ning juhatas Tartus sümfoniettorkestrit. Aga et leib ikka laual oleks, selleks oli ta omandanud insenerikutse ja töötas sõjaministeeriumi alluvuses konstruktorina.

Miks tšello?
Siimude kodus oli palju muusikat: päeval harjutasid klaverit ema ja onu, õhtuti toimusid orkestriproovid. Kui pere 1926. aastal Tallinna kolis, jätkas Laine tantsuõpinguid Galina Tšernjavskaja balletistuudios. Teda peeti väga andekaks, 13-aastaselt sooritas ta katsed, millega pääses Estonia teatri balletitruppi. Ent selleks ajaks oli ta kolm aastat Tallinna konservatooriumis tšellot õppinud ning paralleelselt lõpetanud ka algkooli. Polnud lihtne käia kolmes koolis korraga, tuli valida. Ja ta valis tšello.

Tšello pole tänapäevalgi just kõige populaarsem tüdrukute pill, ammugi siis 80 aastat tagasi, kui Laine Siim sellega algust tegi. Kuidas juhtus, et just tšello? „Isa käis ühe kuulsa vene tšellisti kontserdil, mis talle väga meeldis,” selgitab Laine. Nii tõigi isa koju väikese tšello ja soovitas tütrel proovida. Pärast mõningasi eratunde Estonia teatri tšellorühma kontsertmeistri juures jätkas Laine kümneaastasena konservatooriumis, kus teda õpetas prof Bööcke. Tollal oli konservatoorium ainus muusikaõppeasutus ja seal õppis igasuguses vanuses inimesi. „Mäletan, et pärast mind tuli tundi üks 42-aastane,” meenutab Laine Leichter.

Muusikaga olid seotud ka ta klassikaaslased ja sõbratarid, hilisem muusikateadlane Ofelia Tuisk ning nimekas viiuldaja Zelia Anton-Aumere. Zelia kutsus ta tšellot mängima oma tädi Hilda Gleseri lastelavastusse „Kakaduu ja kakadaa”, pärast mida tohtis ta käia kõigil Estonia etendus­tel tasuta. Võib-olla kallutas just see seik ta lõplikult muusika kasuks otsustama. Ooperid meeldisid tüdrukule. Isegi kümneaastasena nähtud „Tannhäuser”, esimene ooper üldse, mida ta nägi, ei ehmatanud eemale.

Suurt klassi ei õpetaks
Tallinna 1. tütarlastegümnaasiumi, mida rahvasuus ratsagümnaks kutsuti (nende tutiga vormimüts meenutas ulaani peakatet) lõpetas Laine 1938. aastal. „Seal pandi suurt rõhku keeltele,” meenutab Laine. Samas jätkas ta konservatooriumiõpinguid August Karjuse juures ning kutsuti mängima töölisteatri orkestrisse, 1939. aastast juba ringhäälingu orkestrisse.

Konservatoorium sai Lainel läbi 1942. aastal ja konservatooriumi direktor Juhan Aavik tegi talle kohe ettepaneku võtta õpilasi. „Tollal olin küll seisukohal, et õpetama ma eluilmaski ei hakka,” meenutab Laine. Aga kuidagi õnnestus ta nõusse rääkida ning tema klassis asus õppima kolm noormeest. „Kaks neist põgenesid Ameerikasse, ühega olen tänini kontaktis olnud,” ütleb Laine. „Aga päris kindlasti poleks minust saanud sellist õpetajat, kes suure klassi ees seisab,” on ta kindel. Pilliõpetajana on tal korraga tunnis ainult üks õpilane ja see muudab töö loominguliseks. „Iga laps on ju omanäoline. Mõne puhul on kohe esimesest hetkest selge, et ta on väga andekas. Teine ei mängi viis aastat, aga kui siis äkki avaneb…” õpetaja Leichter ei lõpeta lauset. „Teet Järvit olete kuulnud? Tema oli ku­ni viienda klassini kolme­line, aga ärge sellest kirjutage,” ve-hib Laine käega. Tšellist Aare Tammesalu mäletab, et tõsine huvi pillimängu vastu tekkis tal al­les 7.–8. klassis. Ja ta on Lainele südamest tänulik, et too jõudis ära oodata aja, mil poiss koges esimesi tõeliselt õnnelikke hetki tšelloga – need olid seotud Schuberti muusika ja kammer­ansamblis mängimisega, millele õpetaja pööras suurt tähelepanu.

„Kõige rohkem on mul korraga olnud seitse õpilast ja kõik nad olid konkurssidel käijad,” meenutab Laine. Ta ei räägi, et see võis olla kurnav aeg. Küll aga ütleb, et kunagi ei õpeta ta sama viiulikontserti korraga kahele õpilasele, sest siis muutub õpetamine rutiiniks. Kust võtab ta usu, et õpilasest ikkagi asja saab, kuigi aasta läheb aasta järel ja mitte midagi ei juhtu? Peab ju olema kannatlikku meelt ja õigeid sõnu õpilase julgustamiseks. Kuuldavasti on olnud rohkem kui üks juhus, kus õpilast on tahetud koolist välja visata, aga õpetaja ei ole lasknud ja õieti on teinud. Laine Leichter jääb vastuse võlgu. „Lapsed arenevad ju eri kiirusel, palju sõltub isiksusest, kodustest oludest. Olen õpetanud ka lapsi, kes koolis olid head õpilased, aga kellest tšellisti ikkagi ei saanud.”

1953–1968. aastani mängis Laine Leichter Estonia orkestris ja tegi selle kõrvalt kogu aeg ka õpetajatööd. Pärast sõda jagunes konservatoorium kolmeks ning tekkisid lastemuusika- ja muusikakoolid. Laine Leichteri peale jäid nooremad õpilased. 1964. aastal loodi Tallinna muusikakeskkool ning Laine läks sinna. „See on suurte nõudmistega kool, kus õpetajal on võimalus õpilasega tegelda 12 aastat järjest alates A-st ja B-st ning panna asjad paika. Õpetaja vahetust ei soovitata,” ütleb Laine.
Oma tütart Eppu Laine Leichter õpetanud ei ole, sest tütar valis Vladimir Alumäe mängust lummatuna oma pilliks viiuli. Öeldakse, et oma lapsi on võimatu õpetada, aga tütrepoeg Leho õppis küll Laine juures tšellot.

Õpetamise lihtne kunst
Oma metoodikat on Laine Leichter kirjeldanud Eesti keelpilliõpetajate laualehes (1993) ja kuigi ta räägib seal suuremalt jaolt sellest, kuidas saada laps pilliga sina peale, toob ta välja ka tõed, millest peaksid oma töös lähtuma kõik õpetajad: „Olen seisukohal, et mitte iga raamitud meetod ei ole sobiv igale õpetajale ega igale õpilasele. … Kõigepealt peaks püüdma taibata iga üksiku lapse kui indiviidi põhiiseloomu, huvisid ja keskkonda, kust ta tuleb. … Ja üldse on peamine, et „linnupoeg” õpiks varakult ise lendama. Ei tohi kiirustada ega tagant sundida, aga vastuvõtlikku ja kiire taibuga õpilast ka mitte „ette nähtud” programmi raamidesse suruda. Õppetund peab olema vaheldusrikas, peab andma lapsele võimaluse ennast vahepeal vabaks „raputada”, vabaks rääkida või vabalt vaikida. Põhimõte on õpilasele selgelt õige tee kätte näidata, aga jätta mulje, et ta sammub ise. …

Kindlaim retsept on: igasse õpilasesse tuleb suhtuda nii kui oma lapsesse, armastuse ja nõudlikkusega.”
Pole neis juhtnöörides ju midagi maailmaavastuslikku, küll aga võib nende päevast päeva järgimine osutuda keeruliseks.
Aare Tammesalu meenutab, et vahel võttis Laine appi päris repressiivseid meetodeid. „Kui mul J. S. Bachi 1. soolosüit kuidagi selgeks ei tahtnud saada, kutsus õpetaja mind kooli­vaheajal oma suvemajja, pani lauale kausi tikreid ega lubanud enne koju, kui kõik osad peas ja soravalt selged. Mõjus nii hästi, et võin neid tänaseni kas või une pealt esitada.”

Tiiu Peäske: „Õnnelikud on need lapsed, kellel on individuaalne õpetaja. Temaga saadaksegi väga lähedaseks. Ei õpita ainult pilli mängima, vaid räägitakse igasugustest asjadest. Ja Laine õpilane on erilises seisus veel sellepärast, et õpetajal on aega, tund on just siis, kui õpilasele sobib, ja see kestab just nii kaua, kuni laps jaksab.”

Elada tuleb mõnuga
Millal Laine Leichter viimati ise pilli mängis? Ta mõtleb järele: „Ma tegelikult ei mäleta, aga sellest on juba mõni aeg möödas. Mul pill küll on, aga… ma ei pea enam mängima, sest mul on kogu tšellorepertuaar läbi tunnetatud.” Lõplikult pühendus ta õpetamisele ja lõpetas orkestris mängimise peaaegu 40 aastat tagasi. Polnud veel viiekümnenegi. „Teate, keelpill on noore inimese pill. Käed peavad tundlikud olema. Mulle tundus, et minul enam ei olnud, siis jätsingi järele.”

Igaüks, kel on olnud õnne nii auväärses eas inimest küsitleda, ei jäta pärimata, kuidas tal on õnnestunud säilitada tarm ja tervis nii kõrge eani. Kas on ta regulaarselt võimelnud, ujunud, jalgsi käinud, tantsinud? Laine Leichter vaatab kavala näoga otsa ja küsib vastu: „See on hea küsimus, aga mida te ise selleks teete?” Ja vastab siis: „Elada tuleb mõnuga. Kõike peab tegema just parasjagu. Ja vedama peab ikka ka!”

Autor: Ene Pajula

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


1 + viis =

Current month ye@r day *