Uudised

Torkides sipelgapesa

Artikkel ilmunud ajakirjas “Muusika”

15.12.2014

Klaverikonkurss “Eesti kõla” 12.–13. detsembrini TMKKs. Žürii: Ilze Treija (Läti, Daržinši-nim muusikakool), Nele-Eva Steinfeld ja Sten Lassmann. Tulemusi saab vaadata TMKK kodulehel www.tmkk.edu.ee/uudised/toimus-klaverikonkurss-eesti-kola-iii/.
Konkurssi kuulas Leelo Kõlar ja jagab mõningaid seal tekkinud mõtteid.

Pianistidel on olnud möödunud sügisel ilus aeg. Oktoobris saime kuulda maailmanimesid festivalil “Klaver”, novembris toimus VIII vabariiklik pianistide konkurss põhiliselt üliõpilaste, bakalaureuste ja magistrantide otsavõtul, detsembris eesti noorte pianistide konkurss “Eesti kõla”. See viimane andis pildi sellest, kust saab alguse meie pianism, kus on meie tegelik taimelava ja kuidas me seda hooldame.

Juba kolmandat korda toimuv “Eesti kõla” kasvab aastatega pidevalt. Osavõtjaid oli seekord juba üle saja, sealhulgas rõõmustavalt hea tasemega esinejaid ka väiksematest koolidest, nagu Orissaare, Häädemeeste, Kiili, Tabasalu, Jõelähtme, Loksa, Paldiski, Ahtme, Türi, Aseri, Põlva. See näitab suurt huvi. Neljal vanuserühmal oli kõigil erinev kava, aga loomulikult kuulus sinna kindlalt üks eesti helilooja teos. Valdavalt kõlasid Sisaski, Mägi ja Pajusaare klaveripalad, veidi vähem oli kavas Ellerit ja pisteliselt Tobiast, Tambergi, Rannapit, Pärti, Eesperet ja Tüüri. Parimaid esitusi neist sai kuulda konkursi pidulikul lõppkontserdil EMTA kammersaalis.

Kuuldu põhjal võis märgata, et lastele olid omasemad teemad, nagu loomad-linnud, putukad, looduspildid või tantsulised karakterid, kus oli kuulda esineja aktiivsemat omaenda muusikas osalemist. Kuni 10–12-aastaste laste klaveriõpetuses annavad tooni peamiselt juhendaja-õpetaja suunitlused ja mõjutused, seetõttu peab esile tõstma õpetaja tööd, mis on tohutu, ennast ja oma aega mitte säästev. Õpilase edasijõudmine on võetud südameasjaks ja selle eest tahaks õpetajaid väga kiita. On ju selline konkurss õpetajale ka motivatsiooniks oma töö tulemusi veidi testida. Konkursi žürii esimees Ilze Treija ütles lõppkontserdil muu hulgas: “Peab olema tänulik ka lapsevanematele, et nad üldse on lapsed muusikakooli toonud ja loonud kodus sellise olukorra, et lapsel on võimalik rahumeelselt oma armastatud alaga tegelda.”

Laste muusikalised, pianistlik-tehnilised võimed ja töövõime on väga erinevad. Laps tahab liikuda, mängida, elada oma vaheldusrikast lapseelu. Mida teha, kui muusikat õppides hakkavad peale suruma kohustused? Kuulates selle konkursi nooremate rühmade lapsi mängimas, märkasin ehmatusega, et paljud esinesid tuimalt ja rõõmutult. Püüti end kokku võtta ja teha kohusetruult seda, mida armas õpetaja on nõudnud. Tulemus – igav! Aga õpetaja, kui palju oled sa tunnis suutnud luua sundimatult rõõmsat atmosfääri? Miks me pidime kuulama kivistunud olekuga esinemisi? On ju väga kurb, kui Rannapi “Lahe lugu”, Eespere “Väike corrida”, Pärdi “Pardipoegade tants” või Prokofjevi “Rohutirtsude rongkäik” kannatavad huumoripuuduse all. Selle üle võiks mõelda, ega mitte solvuda, et keegi siin teeb oma jutuga ülekohut. Ei taha teha ülekohut, vaid hoopis aidata õpetaja raskes, kuid huvitavas töös ja jõuda selleni, et rohkem kostaks välja lapse enese, aga mitte õpetaja tahtmised.

Te küsite: aga kui lapsel pole initsiatiivi, mida siis teha? Eks siis tuleb luua sellised tingimused ja olukorrad, et initsiatiiv ärkaks. Las läheb mõnikord märgist mööda, las läheb vahetevahel nii, nagu teile eriti ei meeldi, aga las olla lapse oma mõte, tema oma soov. Kannatage ära! See annaks lapsele eneseusku, vabastaks ta jäigast valvelolekust, millest omakorda sünnib jäik kõla. Kas see on siis see “eesti kõla”?

Vaatame korraks külmi arve. Esimeses vanuserühmas oli osavõtjaid 43, teises 34, kolmandas 23 ja neljandas 14. Nii on ka muusikakoolides. Miks nii paljud loobuvad ja lahkuvad? Ei tahaks süüdistada lapsi, kui parem vaataks hoopis peeglisse. Tegelikult pole asi sugugi lootusetu. Rääkides kolmanda ja neljanda vanuserühma esinemistest, kõlas tulemus juba palju paremini. Nukkudest olid saanud elavad inimesed. Need lapsed on kohustuse kaudu hakanud leidma oma rõõme. Karl Johan Nutt (TMKK, õp A. Sarrap ja I. Ilja), Karl Reimand (Otsa MK, õp Ü. Sisa), Arko Narits (TMKK, õp M. Martin) ja Susanna Liisa Onoper (Tallinna MK, õp M. Roovik) avaldavad oma mängus juba tõelise interpreedi tunnuseid. Suur tunnustus kuulub Elisabeth Egelile (VHK MK) ja tema õpetajale Anneli Tanksimäele, kus vaegnägijast õpilane on oma klaverimängus saavutanud sügava tunnetuse ja kauni kõla.

Nüüd veel kavadest. Oli kuulda, et esimesele ja teisele vanuserühmale tekitas sonatiini mängimine probleeme. Lapsed ei tunneta vormi, ei taju pulssi teemade vahel, ei saa aru ülesehitusest. Sonatiini mängitakse nagu üht järjekordset pala. Klassikaline sonaat või sonatiin, see pianismi alustala, kas peaksime selle nüüd siis kavast välja jätma, kuna esitaja pole selleni veel kasvanud? Aga ehk peaksimegi. See ei pea tähendama sellega tegelemisest loobumist. Esineksime sellega klassis või mõnel kontserdil, aga ei tuleks sellega konkursile. Mängiks selle asemel konkursil näiteks hoopis etüüdi. Mõtlemisaine. Kolmanda ja neljanda vanuserühma sonaatidest oleks mõtet mängida muidugi esimest osa, mis on ju sonaadi tuum, mitte viimast, milles üksikuna võttes ei taju sonaadi olemust. Üldse võiks rohkem papa Haydni poole vaadata. Seal on nii palju põnevaid kujundeid lahti harutada. Seekordsed Haydni mängijad said seda tõestada.

Te kindlasti olete märganud, mis juhtub, kui sipelgapesa kepiotsaga torkida. Sipelgad kogunevad siis usinasti oma pesa ümber ehitama ja korrastama. Niimoodi nad teevad.

 

www.ajakirimuusika.ee/#!Torkides-sipelgapesa/cx2o/0B493284-563A-4330-B6F8-4EB5C792A3E7

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


+ neli = 12

Current month ye@r day *