Uudised

Tormise loomingu võimas sõnum praeguses hetkes

Avaldatud ajalehes Postimees 16.02.2015
Autor: Maret Tomson, Viljandi muusikakooli õpetaja

13. veebruaril Viljandi pärimusmuusika aidas Veljo Tormise 85. sünnipäeva kontsert Raua needmine. Esinesid Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor (dirigent Ingrid Kõrvits) ja kammerkoor (dirigent Janne Fridolin) ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor (dirigent Kaspars Putninš). Lavastaja Anne Türnpu, kogu kontserdi dirigent Kaspars Putninš).

Istudes Viljandi pärimusmuusika aidas Veljo Tormise 85. sünnipäeva kontserdil meenus mulle 14. jaanuar 1975. aastal, mil viljandlased kuulsid tõenäoliselt esimene kord terve kontserdi jagu Tormise muusikat. Sellele eelnesid kõikide Viljandi kooride proovid autori osavõtul, kes jagas näpunäiteid, kuidas tema uuelaadset muusikat esitada. Õhtusel autorikontserdil juhtus omapärane lugu: Tormis alustas eeslauljana üht regiviisi eeldades, et saalitäis rahvast järgi laulab. Aga võta näpust! Inimesed vaatasid üksteisele hämmeldusega otsa, kehitasid õlgu ja jäid häbelikult vait. Tänapäeval oleme taolise kooslauluga harjunud, aga 40 aastat tagasi tundus see paljudele võõras. Seega võib öelda, et Tormis on meile tagasi toonud unustatud regilaulu.

Terviklik kontserdilavastus

Käesolevast kontserdist tahaksin kõigepealt esile tõsta kava valikut ja ülesehitust. See sisaldas Tormise töid erinevatest aja- ja stiiliperioodidest. Siin oli nii kõlavärvidest küllastatud originaalloomingut kui rahvalauluainelisi tsükleid. Mitmekülgse kava sidus lummavaks tervikuks Anne Türnpu napp, kuid väga täpne muusikast lähtuv lavastus. Kooride erinev paigutus – kord laval, kord rõdul või saalis publikut ümbritsedes lisas lauludele nii visuaalset kui akustilist mitmekesisust. Kogu programm kulges katkematu voona ja tänu löökpillide diskreetsetele vahehelidele ei tekkinud publikul vajadust vahepeal aplodeerida – nii jäi tervik lõhkumata.

Kõlavärvide meister

Kava õnnestunumaks esituseks peaksin laulusarja «Sügismaastikud» tsüklist «Looduspildid» Viivi Luige sõnadele, mida esitas Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor. Esimestest helidest alates loodi hõrk meeleolu, mida ilmestasid akvarellsed kõlakobarad (On hilissuvi), kohatine külm harmoonia (Kahvatu valgus), kukkuvate lehtede staccato (Valusalt punased lehed), tuule tuhin, mida oli lausa füüsiliselt saalis tunda (Tuul kõnnumaa kohal). Silmapaistvalt hea oli koori diktsioon.

Nagu muusikakeskkooli õpilaste koostatud kavalehelt võis lugeda, telliti teos «Tornikell minu külas» 1978. a. kammerkoori Ellerhein kontsertreisiks Lääne-Eesti ja saarte mahajäetud kirikutes. Esinemistega koguti raha vanade kirikute taastamiseks. Mäletan järgnevaid ärevaid sündmusi: Kaljustet süüdistati dissidentluses, sest teos äratas tähelepanu ja kirikud olid rahvast täis, mis tollasele võimule sugugi ei meeldinud. Seekordsest ettekandest jäi eriti meelde lugeja Henry Tiisma, kes kõndis publiku seas ja tekitas kuulajates loos osalemise tunde. Bulgaaria triptühhonis oli sümpaatseks solistiks Liisi Promet, kes rahvalauliku-taolises lihtsas laadis tõi esile bulgaaria melismaatilisi vokaliise.

Õli segamine veega

Nii olevat öelnud Arnold Schönberg rahvamuusika ja kunstmuusika ühendamise kohta. Kuid Veljo Tormis on kasutanud sellist «keemilist protsessi», mille tulemuseks on tõenäoliselt kogu maailmas ainulaadne sulam folkloorist ja professionaalse muusika võtetest. «Jaanilaulud» sarjast «Eesti kalendrilaulud» on nagu aabits, kust võib leida peaaegu kõiki võtteid, mida helilooja on ka hiljem kasutanud. Olen seda korduvalt kuulanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljuste interpretatsioonis CD-lt. Võib-olla seetõttu käesolev esitus ei rahuldanud täiel määral. Jäi (ekslik?) mulje, et seda teost pole koor kaua laulnud, kohati oli tunda teatud ebakindlust, puudu jäi eriliselt fluidumist, mis mind selle teose juures on köitnud. Kolmest eesti mängulaulust tõstaksin eriti esile «Käsikivimängu» nii vokaalse kui lavalise liikumise osas. Solist Merit Männiste laulis kui tõeline setu laulik.

Tormise üks tuntuim teos «Raua needmine» tuli ettekandele Eesti Filharmoonia kammerkoori, muusikakeskkooli noortekoori ja kammerkooriga. Solistideks olid Toomas Tohert ja Olari Viikholm, löökpillidel mängis Reigo Ahven. Küsitavusi tekitas teose kammerlik esituslaad, mis alles lõpus mõjuvasse fortesse jõudis. «Raua needmine» on loodud 1972. aastal, kuid kõlab nii oma helikeele kui sellesse kätketud sõnumiga väga tänapäevaselt.

Peale kontserti jagas oma muljeid Viljandi koorijuht Riina Trumm: «See oli vapustav lavastus, hästi läbitunnetatud, tõi esile sugestiivsuse, mis on iseloomulik Tormise muusikale. Tormis on kõlamaalija, värvide meister, ka regilaulus köidab meid eeskätt tema tekitatud kõlapilt. Kontserdil tuli see esile ka tänu sellele, et oli ära kasutatud saali võimalusi. Tähelepanu äratasid suurepärased solistid. Aida saal kahjuks ei toeta lauljat pianos, forte tuleb paremini välja. «Raua needmises» oli dirigent algul vaoshoitud, olin harjunud ekspressiivsema laadiga, aga lõpuks keris forteni välja. See Tormise teos nakatas omal ajal kogu maailma. Võimas sõnum ka praeguses hetkes, mis lausa raputab seesmiselt läbi.»

Tormis 1        Tormis 2      Tormis 3
Fotod: Patrik Tamm

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


7 − üks =

Current month ye@r day *