>

Artikkel raamatust “Tallinna Muusikakeskkool”

Viimati muudetud: 13.03.2013

TMKK tekkis ajal, mil Eestis süvenes paljude elualade mahajäämus muust maailmast, suur osa inimesi sai palka töö teesklemise eest, õpiti segi ajama võõrast (enamasti riigi) ja oma vara ning õpiti muudki nõukogude ajale iseloomulikku.

Tallinna Muusikakeskkool (TMKK) tekkis ajal, mil Eestis süvenes paljude elualade mahajäämus muust maailmast, suur osa inimesi sai palka töö teesklemise eest, õpiti segi ajama võõrast (enamasti riigi) ja oma vara ning õpiti muudki nõukogude ajale iseloomulikku. Nüüd 40 aasta kauguselt võib öelda, et sel ajal tekkis ka häid, tulevikku suunatud projekte, nagu seda TMKK loomine ju oli. Kui me tänases Eesti Vabariigis endastmõistetavalt ja üsna ükskõikselt (massimeedia suhtumise põhjal) võtame vastu teate endise TMKK õpilase Marko Martini II koha ja ainukeste eripreemiate võitmisest ühel raskeimal ja mainekaimal Calgary (Kanada) rahvusvahelisel konkursil või samuti TMKK endiste õpilaste Kai Ratassepa ja Mati Mikalai esikohast (ARD-i) Müncheni konkursil, siis 40 aastat tagasi oleks need uudised kutsunud esile tormilise reaktsiooni. Võib-olla mingi olümpiavõidu-taolise, sest see olnuks ootamatu ja võimatuna tunduv. Seda ta oligi – võimatu, sest tulevaste saavutuste baas TMKK alles alustas oma missiooni. Tagasihoidlikult pilla-palla mööda Tallinnat laiali, aga töötahteliselt, nagu muusikat õpetavatele ja õppijatele läbi aegade omane.

Miks julgen väita, et aastal 1961 poleks olnud võimalik endastmõistetavalt nagu praegu Eesti pianistidel maailma tippude hulgas end hästi tunda? Üks põhjus oli muidugi tollal võimatuna tundunud pääsemine NL-ist mingisugustele konkurssidele üldse, kuid see pole kogu tõde. Palju olulisem oli tollane muusikalise kõrghariduse standard, mis ei võtnud arvesse klaveriõpetuse (nagu ka teiste erialade) eripära ab ovo usque ad mala ehk meie teema puhul haridust algusest lõpuni. Nagu eeltoodud antiikne aforism välistas lõunasöögi käikude järjekorra rikkumise, nii pole võimalik korraliku alguseta 6-7 aasta vanuses haridustee lõpul küpsete maitsvate õunteni jõuda. Poolikult või valesti omandatud algtõed tuletavad end pianistile meelde küpses eas, kus nad takistavad teda end täpselt ja vabalt väljendamast ning lühendavad ka loomingulist eluiga. Loomulikult käib jutt mängutehnilistest probleemidest.

Eesti Vabariigis (EW) ja enamikus Euroopa konservatooriumides oli loodud nn. inkubaatorkooliosa, kuhu võis vähemalt EW-s astuda juba 7-aastaselt. Sõjajärgsesse Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (TRK) võeti vastu aga alles peale keskhariduse omandamist. Moskvas taibati mingil ajal, et midagi on valesti, sest kõrgkool vajab mingit garantiid selle kooli jaoks ette valmistatud õpilaskontingendi näol. Siis avatigi Moskva Keskmuusikakool (MKM), mis on lääne süsteemi – üllatav küll – hästitäiustatud variant. Siin on üld- ja muusikaline haridus ühe katuse all, mis säästab õpilase aega. Lääne koolitüübi teine puudus – mõnel pool puuduvad algõpetust perfektselt valdavad pedagoogid. Sellega peaksid tegelema ka samad professorid, kes loomingulisi isiksusi ellu saadavad. Liiga lai ampluaa aga takistab süvenemist algõpetuse nüanssidesse, mis on halb. TMKK-s on algõpetus kooli loomisest alates selle õppetsükli asjatundjate kätes.

Lääne muusikakoolituse tähtsaim erinevus tavakõrghariduse omandamisest – kõrgkooli õppejõududele avatud võimalus liituda perspektiivsemate õpilaste ettevalmistusega juba VII-VII klassist – on ka TMKK-s algusest peale olemas ja kandis häid vilju juba esimesest lennust (1965) alates. Toogem väite tõestuseks mõned nimekamad lõpetajad, kes pole alustanud ab ovo TMKK-s klaveriosakonnas, nagu Toivo Peäske, Mart Humal (lõpet. 1965), Peep Lassmann (1966), Marje Lohuaru (1967), Ira Floss (1970), Helin Kapten (1971). Edasi tulevad üha uued tuntud TMKK klaveriosakonna lõpetajad, René Eespere, Madis Kolk, Rein Rannap (1972), Ivo Sillamaa (1974), Jüri Alperten, Kalle Randalu (1975), Tarmo Eespere, Piret Randalu, Ivari Ilja, Ines Maidre (1977), Anto Pett (1978), Signe Hiis, Lembit Orgse, Lauri Väinmaa (1979), Pille Taniloo, Heili Vaus (1980) ja nii edasi kuni 2001. aastal lõpetanuteni.

Loetletud TMKK klaveriosakonna vilistlased kuuluvad nüüd juba Eesti muusikute keskmisesse põlvkonda. Lisaks tegevpianistidele, osalt rahvusvaheliselt tuntuile, on siin ka muus maailmas tuntud organist, muusikateadlane, dirigent, helilooja, Eesti Kontserdi loominguline juhtivtöötaja, tuntud pedagooge ja ansambliste. Muljetavaldav loetelu näitab TMKK lõpetanute suurt rakenduslikku efektiivsust, aga ka selle ala koolituse võimalikku multifunktsionaalsust.

Tänane elu nõuab igal alal erialast pädevust, konkurentsivõimet, üldist haridustaset koos hea võõrkeeleoskusega. Nende sihtide saavutamisega on TMKK-s tegeldud küll kooli asutamisest alates. Sellest saab lugeda Ell Saviaugu „Meenutustest…“. Konkurentsivõime kujunes nagu iseenesest fair play vaimus (ka klaverifaktuuri valdamise mõttes). Nõukogude ajal oli oma „konkurentsivõime“ testimiseks TMKK õpilastel ja õpetajatel üks võimalus – käia ära Tšehhis Usti nad Labemis konkursil. Sealt tuldi küllalt sageli kõige kõrgemate auhindadega. Konkurssidel sai ka kogemusi, võrreldi enda tööd teiste maade pedagoogide omaga ja omandati enesekindlust.

Iseseisvas Eestis on järsult avanenud võimalused õppejõudude täienduskoolituseks ja kus tahes maailmas toimuvatest konkurssidest osavõtuks. Peaaegu igal kuul toimub Tallinnas mõni meistrikursus, seminar, loeng või muu samalaadne üritus, millest TMKK õpetajatel on võimalik osa võtta. EMA raamatukogu on täienenud heade Urtext – väljaannetega ja väärtusliku muusikaajakirjandusega. Teoreetiliselt piiramatud on võimalused tutvuda õppetööga väljaspool Eestit. Praktiliselt kärbib nende võimaluste kasutamist rahaprobleem, kuid Eesti Kultuurkapitali, Eesti Rahvuskultuuri Fondi, teiste fondide, sponsorite ja isiklikke säästude abil on konkurssidest osavõtmine tugevasti kasvanud.

Klaveriosakonna konkursisaavutuste nimekiri on eriti aukartust äratav. Selle taga on õpetajate kõrge kvalifikatsioon, kogemused, töökus ja tohutu repertuaari tundmine. Suur osa õpetajatest valdab klaveriliteratuuri esimeste sammude astumise õppematerjalist kõige nõudlikumate ja mastaapsemate teosteni. 30 aastat on TMKK-s õpetaja Maigi Pakri, kelle pedagoogilised saavutused on imetlusväärsed. Tema käe all omandab suur osa õpilastest esimesed oskused ja lõpetab kooli suurepäraselt esitatud nõudlike teostega, millega võiks EMA lõpueksami sooritada. M. Pakri õpilaste konkursisaavutuste nimekiri on eriti pikk ja väga paljusid õpilasi hõlmav. Tegemist on õpetajaga, kes ise pidevalt õpib ja kelle pedagoogilised saavutused seeläbi veelgi kaalukamaks muutuvad. Kooli alguskümnenditel olid säravad pedagoogid Ruuta Taras, Tiina Kurik, Ülle Sisa, Ell Saviauk (kes ka praegu koolis töötab). Viimase aja väljapaistvate saavutuste taga on olnud ka Ira Floss, Lembit Orgse, Kersti Sumera, Anu Nahkur, Marja Jürisson jpt. klaveriosakonna õpetajaskond on kasvanud, omandanud kõrge kullaprooviga pedagoogilised oskused mitte mõne aastaga, vaid aastakümnetega. Noored õpetajad kasvavad ja arenevad vanade ja kogenumate kõrval ning kogu protsess kestab edasi. Seda kooslust kui suurt kultuuriväärtust tuleb hardalt hoida.

Hea sõnaga tuleb meeles pidada ka konservatooriumi pedagooge, nagu legendaarset professorit Bruno Lukki, professoreid Laine Metsa ja Heljo Seppa, dotsent Anna Klasi ja Virve Lippust, Erna Saart; professor Lilian Semper töötab ka praegu, samuti dotsendid Ada Kuuseoks, Lauri Väinmaa ja professor Ivari Ilja.

Konkursisaavutuste taga on ka nende töö, kes oma konsultatsioonide, aga mõnel puhul täiesti individuaalse õpilasega TMKK-s on kooli klaveriosakonna maine tõstmiseks oma panuse andnud.

Seda on võimalik teada saada raamatus lisana toodud konkursistatistika osast, mis näitab selle kooli 12-aastase õppetsükli jooksul saavutatut. Tegelikult on imetlusväärne, et TMKK klaveriõpilastel nii edukas konkursisaavutuste nimekiri on, sest selle vanustele on konkursse vähe ja mõnel juhul on osa võetud ka hoopis vanematele mõeldud konkurssidest. Paljud õpetajad peavad ka õigemaks mitte osaleda konkurssidel, mis segab õpinguid koolis. Parim konkurssidel osalemise vanus on ju 20-35 aastat (väikeste kõrvalekalletega). Selles vanuses, hiljem EMA-s või mõnes muus kõrgkoolis, hiilgavad ikka põhiliselt TMKK klaveriosakonna vilistlased. Sellest saaks pika ja kaaluka loetelu.

Klaverikultuur, mis õitses Euroopas juba terve 19. sajandi vältel, saabus Eestisse 19. sajandi lõpul ja hakkas levima igasse Eestimaa nurka. Massiliselt tekkis väikesi klaverivabrikuid, mis ju kõik siseturu jaoks töötasid. Klaver muutus populaarseks nagu viiul Eesti külas ning puhkpilliorkestrid ja koorid laulupeol. Algas ka taidlusest elitaarse kunsti poole pürgiv areng, mis on kulmineerunud üsna hiljuti – 20. sajandi viimasel kolmandikul.
Pole juhus, et see langeb kokku TMKK tegutsemisajaga. 

Valdur Roots
(raamat "Tallinna Muusikakeskkool", Tln 2001, lk 14-17)