>

Pöördumine

Viimati muudetud: 13.03.2013

Tere tulemast!

Väikese lapsena meeldis mulle väga vaadata esinevaid muusikuid. Mind ei huvitanudki nii väga see, mida nad mängivad, vaid see, kuidas nad mängivad, nende keskendatus ja tõsidus. Inimestes, kes hingega nii kõvasti asja juures on, et ei märka kontserdile hiljaks jäänud kohmetut kodanikku ega lapse käest juhuslikult pudenenud garderoobinumbri kukkumist just siis, kui muusikas on parasjagu kõige vaiksem koht – nendes lihtsalt peab midagi erilist olema, arvasin ma… ja nõudsin vanematelt häälekalt, et mind muusikakeskkooli pandaks.

Tagantjärele olen mõelnud, mis on need "sümptomid", mille ilmnemisel on lapse ainuke õige koht muusikakeskkool. Julgeksin välja pakkuda järgmist.
1. laps trummeldab kõikvõimalike asjadega – erksus, rütm;
2. laps ümiseb ja laulab vahetpidamata midagi, nii et see teile vahel isegi veidi närvidele käib – meloodia, laul, sisemine kuulmine;
3. telerist või raadiost kuulduvale muusikale reageerib laps äärmiselt kontsentreeritud kuulamisega – töötahe ja kannatlikkus; või vastupidi muusikute liigutuste järele aimamisega – karakteritaju.

Kõik need omadused on heaks eelduseks muusikuks hakkamisele. Edasine tuleb juba töö käigus – koostöös õpetajate ja õpingukaaslastega – pilli mängides, lauldes ja ennast igakülgselt harides. See kool on eriline ja erineb teistest koolidest mitte ainult selle poolest, et seda kooli külastab sagedasti inspiratsioon. See võib sind tabada keset rutiinset harjutuskorda, kui äkki kõik varem nii keeruline tundunud justkui iseenesest paika läheb ja sa tormad oma avastatut õpetajale ette mängima, või veel parem, kontserdilaval publiku ees, kui sinu pillist tulnud helid panevad sullegi ootamatult publiku vakatama. Need on õnnelikud hetked nii laval kui saalis olles…


Timo Steiner
Tallinna Muusikakeskkooli direktor