Press

Rohkem Räätsa!

 

SIRP
27.10.2017

AARE TOOL

Jaan Rääts 85“: Tallinna Muusikakeskkooli SO, dirigent Jaan Ots, solistid Arko Narits, Eunyoung Gil, Auli Lonks ja Johan Randvere 18. oktoobril Estonia kontserdisaalis.

Rohkem Räätsa! Rohkem kobarakorde ja kordusmärke, helifragmentide kubismi, prelüüde ja marginaale, sirkliga joonestatud tämbreid ja üürgavaid toone, tokaatasid ja oode esimesele kosmonaudile! Rohkem energiaküllaste helide särisevat elurõõmu, mille elektrivalguses noorus saaks koonduda, et laulda ülemlaulu tormlevale-tunglevale modernsusele!

Rohkem Räätsa! Ta kõneleb meile omast vahetut ja löövat, selgete piirjoonte ja jõuliste žestidega keelt. Kuidas ka ei meelitaks moevoolud oma tihkete kõlavärvide, püdela vormi ja sügavmõttelise absoluudiotsinguga – sellest saab pikapeale villand. Vaja on muusikat, mis hajutab kõlahägu, koondab tähelepanu, sisendab aktiivsust ja tegevusjanu.

Rohkem Räätsa! Rohkem kuuekümnendate uusbarokki, seitsmekümnendate metsistunud rütme ja kaheksakümnendate hüpnotiseerivat ürgüminat, mis uuristab mõttemustreid sama järjekindlalt nagu veepiisk paekivi. Rohkem urbanistlikke helisid, milles pulbitseb liikumise aegumatu vägi! Meie, Arko Narits, Eunyoung Gil, Auli Lonks, Johan Randvere ja Jaan Ots koos julgete mõttekaaslastega Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestrist, oleme otsustanud raputada maha moevoolude kütked ja järgneda Räätsa muusika ürgsele kutsele!

Ehkki paatoseküllased manifestid ei pruugi olla hetkemood, usun siiski, et kõik nimetatud Räätsa-fanaatikud kirjutaksid üleskutsele kõhklemata alla ja küllap lisaksid veel mõne muu mõjuva põhjuse, miks Jaan Räätsa muusikat rohkem mängida. Kontserdil „Jaan Rääts 85“ näitasid nad igatahes, et vaim on valmis ja tahtmine tõsine. „Mootorikütus“, mida Rääts enda sõnul muusikast ja elurõõmust ammutab, sobib väga hästi ka tema eestkõnelejate sisepõlemismootorile.

Räätsa klaveriteosed on mängijale loomulikult puhas lust. Vähe on muusikat, kus saab nii ennastunustavalt kobarakorde trummeldada nagu „24 eesti prelüüdis“, „24 marginaalis“ või „Tokaatas“. Tähtpäevakontserdid on teadagi sügavpidulikud ja tähtsad ettevõtmised koos sinna juurde käivate kõnede ja kõige muuga. Sellest hoolimata ei mõjunud kuuldu väljaimetud vormikohase austusavaldusena, vaid pigem meeldiva võimaluse ja ajendina tuua taas päevavalgele repertuaar, millele vargsi on juba ammu silm peale pandud.

Ükski teine mõiste ei külva nii palju segadust kui „klassikaline“ või „klassik“. Mõlemad sõnad on mõneti piiravad, ülalt alla vaatavad, liigtõsised ega sobi juba ainuüksi seetõttu Räätsa muusikat kirjeldama. Kõige meeldivam ja sobivam definitsioon pärineb Hector Berliozilt: „Klassikalise all mõistan kunsti, mis on noor, võimas ja siiras, läbimõeldud, kirglik, soosib kaunist vormi ja on läbinisti vaba.“ Sääraselt seletatuna haakub see määratlus Räätsa loominguga märksa paremini.

Jaan Räätsa klaveriteosed on mängijale puhas lust.
Vähe on muusikat, kus saab nii ennastunustavalt kobarakorde trummeldada.
Ebba Rääts

Kui hõigata „rohkem Räätsa!“, siis võiks sellest justkui välja lugeda, et seni pole Räätsa piisavalt esitada söandatud. See arvamus pole täiesti tõene, kuid ka mitte läbinisti väär. Pikka aega oli Rääts see, kelle ümber tiirles heliloojate liidu mikrokosmos, tema muusikat teati, tõsteti esile, mängiti ja plaadistati. Muusikaline maitse varieerub aga lainetena: alates üheksakümnendatest on janunetud hoopis teistsuguse väljenduslaadi järele, millel varasemate aegade tõtliku optimismiga on vähe ühist. Üleskutse, mis kunagi tundunuks tarbetu, võib nüüd olla isegi omal kohal.

Üks oopus on siiski alati olnud päevakorral, isegi sel määral, et varjutab kõik ülejäänu. Kontsert kammerorkestrile op. 16 tuli esiettekandele 1961. aastal ja on sestpeale jäänud kõlama kui eesti muusika lakkamatu soundtrack. Miks mõjus Räätsa helikeel kuuekümnendatel niivõrd uudsena? Eelkõige seetõttu, et sellele eelnenud ajal oli mõõdutundetult laiutanud rahvusromantiline akademism, millele Räätsa põlvkond olude lõdvenedes esimesel võimalusel prundi ette lõi. Stravinskilik uusklassitsism, mille esimene vaimustus oli mujal Euroopas juba möödumas, oli siin peaaegu tundmata ja omamaised „Dumbarton Oaks’id“ ootasid kirjutamist.

Sellest, et tähtpäevakontserdid jäävad peamiselt kooliorkestrite kanda, on kujunenud kirjutamata reegel. Säärasel praktikal on suur sümboolne väärtus. Kui futuristid sajand tagasi manifeste avaldasid, siis valisid nad oma adressaadiks just noored: „Ma kõnetan noori. Vaid nemad peaksid kuulama ja vaid nemad mõistavad, mis mul on öelda. Ma kõnetan noori, neid, kes janunevad uue, päevakohase ja eluküllase järele.“ Räätsa looming kõnetab muusikakeskkooli orkestrante vaieldamatult ja on neile igati kontimööda.

Rääts pole läbinisti urbanist ja veel vähem on ta futurist, olgugi et kuuekümnendate tehnikavaimustus ja kosmoseseiklused tõid midagi futuristlikku välja pea igaühes. Mingil määral on ta aga kindlasti folklorist. Folkloristlikud taotlused, mis määrasid aastakümneid tagasi eesti muusika ühe olulisema stiilitahu, on üksvahe tajutavad temagi helindites. Kuulatagu näiteks klaverikontserdi nr 2 op. 70 algust, mille tuikleva meditatsiooni pianist Arko Narits õigesti välja joonistas.

Rohkem Räätsa! See üleskutse on mõneti laiema tähendusega, kui esmapilgul paistab. Selles ilmneb kujukalt põlvkondade muusikalise tausta ja maailmatunnetuse erinevus. Need, kelle aktiivne kultuurikogemus hõlmab seitsme- ja kaheksakümnendaid, on tõenäoliselt sellest pilgeni küllastunud. Need, kes praegu on kahe- või kolmekümnendates eluaastates, võib-olla alles koolipingis, näevad selles ammuses ajas aga pigem salapärast reservuaari, millest saab hea tahtmise korral paljugi huviväärset ammutada. Seda perspektiivi silmas pidades on kobarakordidele ja kordusmärkidele vara kadu kuulutada.


Tormise loomingu võimas sõnum praeguses hetkes

Avaldatud ajalehes Postimees 16.02.2015
Autor: Maret Tomson, Viljandi muusikakooli õpetaja

13. veebruaril Viljandi pärimusmuusika aidas Veljo Tormise 85. sünnipäeva kontsert Raua needmine. Esinesid Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor (dirigent Ingrid Kõrvits) ja kammerkoor (dirigent Janne Fridolin) ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor (dirigent Kaspars Putninš). Lavastaja Anne Türnpu, kogu kontserdi dirigent Kaspars Putninš).

Istudes Viljandi pärimusmuusika aidas Veljo Tormise 85. sünnipäeva kontserdil meenus mulle 14. jaanuar 1975. aastal, mil viljandlased kuulsid tõenäoliselt esimene kord terve kontserdi jagu Tormise muusikat. Sellele eelnesid kõikide Viljandi kooride proovid autori osavõtul, kes jagas näpunäiteid, kuidas tema uuelaadset muusikat esitada. Õhtusel autorikontserdil juhtus omapärane lugu: Tormis alustas eeslauljana üht regiviisi eeldades, et saalitäis rahvast järgi laulab. Aga võta näpust! Inimesed vaatasid üksteisele hämmeldusega otsa, kehitasid õlgu ja jäid häbelikult vait. Tänapäeval oleme taolise kooslauluga harjunud, aga 40 aastat tagasi tundus see paljudele võõras. Seega võib öelda, et Tormis on meile tagasi toonud unustatud regilaulu.

Terviklik kontserdilavastus

Käesolevast kontserdist tahaksin kõigepealt esile tõsta kava valikut ja ülesehitust. See sisaldas Tormise töid erinevatest aja- ja stiiliperioodidest. Siin oli nii kõlavärvidest küllastatud originaalloomingut kui rahvalauluainelisi tsükleid. Mitmekülgse kava sidus lummavaks tervikuks Anne Türnpu napp, kuid väga täpne muusikast lähtuv lavastus. Kooride erinev paigutus – kord laval, kord rõdul või saalis publikut ümbritsedes lisas lauludele nii visuaalset kui akustilist mitmekesisust. Kogu programm kulges katkematu voona ja tänu löökpillide diskreetsetele vahehelidele ei tekkinud publikul vajadust vahepeal aplodeerida – nii jäi tervik lõhkumata.

Kõlavärvide meister

Kava õnnestunumaks esituseks peaksin laulusarja «Sügismaastikud» tsüklist «Looduspildid» Viivi Luige sõnadele, mida esitas Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor. Esimestest helidest alates loodi hõrk meeleolu, mida ilmestasid akvarellsed kõlakobarad (On hilissuvi), kohatine külm harmoonia (Kahvatu valgus), kukkuvate lehtede staccato (Valusalt punased lehed), tuule tuhin, mida oli lausa füüsiliselt saalis tunda (Tuul kõnnumaa kohal). Silmapaistvalt hea oli koori diktsioon.

Nagu muusikakeskkooli õpilaste koostatud kavalehelt võis lugeda, telliti teos «Tornikell minu külas» 1978. a. kammerkoori Ellerhein kontsertreisiks Lääne-Eesti ja saarte mahajäetud kirikutes. Esinemistega koguti raha vanade kirikute taastamiseks. Mäletan järgnevaid ärevaid sündmusi: Kaljustet süüdistati dissidentluses, sest teos äratas tähelepanu ja kirikud olid rahvast täis, mis tollasele võimule sugugi ei meeldinud. Seekordsest ettekandest jäi eriti meelde lugeja Henry Tiisma, kes kõndis publiku seas ja tekitas kuulajates loos osalemise tunde. Bulgaaria triptühhonis oli sümpaatseks solistiks Liisi Promet, kes rahvalauliku-taolises lihtsas laadis tõi esile bulgaaria melismaatilisi vokaliise.

Õli segamine veega

Nii olevat öelnud Arnold Schönberg rahvamuusika ja kunstmuusika ühendamise kohta. Kuid Veljo Tormis on kasutanud sellist «keemilist protsessi», mille tulemuseks on tõenäoliselt kogu maailmas ainulaadne sulam folkloorist ja professionaalse muusika võtetest. «Jaanilaulud» sarjast «Eesti kalendrilaulud» on nagu aabits, kust võib leida peaaegu kõiki võtteid, mida helilooja on ka hiljem kasutanud. Olen seda korduvalt kuulanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tõnu Kaljuste interpretatsioonis CD-lt. Võib-olla seetõttu käesolev esitus ei rahuldanud täiel määral. Jäi (ekslik?) mulje, et seda teost pole koor kaua laulnud, kohati oli tunda teatud ebakindlust, puudu jäi eriliselt fluidumist, mis mind selle teose juures on köitnud. Kolmest eesti mängulaulust tõstaksin eriti esile «Käsikivimängu» nii vokaalse kui lavalise liikumise osas. Solist Merit Männiste laulis kui tõeline setu laulik.

Tormise üks tuntuim teos «Raua needmine» tuli ettekandele Eesti Filharmoonia kammerkoori, muusikakeskkooli noortekoori ja kammerkooriga. Solistideks olid Toomas Tohert ja Olari Viikholm, löökpillidel mängis Reigo Ahven. Küsitavusi tekitas teose kammerlik esituslaad, mis alles lõpus mõjuvasse fortesse jõudis. «Raua needmine» on loodud 1972. aastal, kuid kõlab nii oma helikeele kui sellesse kätketud sõnumiga väga tänapäevaselt.

Peale kontserti jagas oma muljeid Viljandi koorijuht Riina Trumm: «See oli vapustav lavastus, hästi läbitunnetatud, tõi esile sugestiivsuse, mis on iseloomulik Tormise muusikale. Tormis on kõlamaalija, värvide meister, ka regilaulus köidab meid eeskätt tema tekitatud kõlapilt. Kontserdil tuli see esile ka tänu sellele, et oli ära kasutatud saali võimalusi. Tähelepanu äratasid suurepärased solistid. Aida saal kahjuks ei toeta lauljat pianos, forte tuleb paremini välja. «Raua needmises» oli dirigent algul vaoshoitud, olin harjunud ekspressiivsema laadiga, aga lõpuks keris forteni välja. See Tormise teos nakatas omal ajal kogu maailma. Võimas sõnum ka praeguses hetkes, mis lausa raputab seesmiselt läbi.»

Tormis 1        Tormis 2      Tormis 3
Fotod: Patrik Tamm

Torkides sipelgapesa

Artikkel ilmunud ajakirjas “Muusika”

15.12.2014

Klaverikonkurss “Eesti kõla” 12.–13. detsembrini TMKKs. Žürii: Ilze Treija (Läti, Daržinši-nim muusikakool), Nele-Eva Steinfeld ja Sten Lassmann. Tulemusi saab vaadata TMKK kodulehel www.tmkk.edu.ee/uudised/toimus-klaverikonkurss-eesti-kola-iii/.
Konkurssi kuulas Leelo Kõlar ja jagab mõningaid seal tekkinud mõtteid.

Pianistidel on olnud möödunud sügisel ilus aeg. Oktoobris saime kuulda maailmanimesid festivalil “Klaver”, novembris toimus VIII vabariiklik pianistide konkurss põhiliselt üliõpilaste, bakalaureuste ja magistrantide otsavõtul, detsembris eesti noorte pianistide konkurss “Eesti kõla”. See viimane andis pildi sellest, kust saab alguse meie pianism, kus on meie tegelik taimelava ja kuidas me seda hooldame.

Juba kolmandat korda toimuv “Eesti kõla” kasvab aastatega pidevalt. Osavõtjaid oli seekord juba üle saja, sealhulgas rõõmustavalt hea tasemega esinejaid ka väiksematest koolidest, nagu Orissaare, Häädemeeste, Kiili, Tabasalu, Jõelähtme, Loksa, Paldiski, Ahtme, Türi, Aseri, Põlva. See näitab suurt huvi. Neljal vanuserühmal oli kõigil erinev kava, aga loomulikult kuulus sinna kindlalt üks eesti helilooja teos. Valdavalt kõlasid Sisaski, Mägi ja Pajusaare klaveripalad, veidi vähem oli kavas Ellerit ja pisteliselt Tobiast, Tambergi, Rannapit, Pärti, Eesperet ja Tüüri. Parimaid esitusi neist sai kuulda konkursi pidulikul lõppkontserdil EMTA kammersaalis.

Kuuldu põhjal võis märgata, et lastele olid omasemad teemad, nagu loomad-linnud, putukad, looduspildid või tantsulised karakterid, kus oli kuulda esineja aktiivsemat omaenda muusikas osalemist. Kuni 10–12-aastaste laste klaveriõpetuses annavad tooni peamiselt juhendaja-õpetaja suunitlused ja mõjutused, seetõttu peab esile tõstma õpetaja tööd, mis on tohutu, ennast ja oma aega mitte säästev. Õpilase edasijõudmine on võetud südameasjaks ja selle eest tahaks õpetajaid väga kiita. On ju selline konkurss õpetajale ka motivatsiooniks oma töö tulemusi veidi testida. Konkursi žürii esimees Ilze Treija ütles lõppkontserdil muu hulgas: “Peab olema tänulik ka lapsevanematele, et nad üldse on lapsed muusikakooli toonud ja loonud kodus sellise olukorra, et lapsel on võimalik rahumeelselt oma armastatud alaga tegelda.”

Laste muusikalised, pianistlik-tehnilised võimed ja töövõime on väga erinevad. Laps tahab liikuda, mängida, elada oma vaheldusrikast lapseelu. Mida teha, kui muusikat õppides hakkavad peale suruma kohustused? Kuulates selle konkursi nooremate rühmade lapsi mängimas, märkasin ehmatusega, et paljud esinesid tuimalt ja rõõmutult. Püüti end kokku võtta ja teha kohusetruult seda, mida armas õpetaja on nõudnud. Tulemus – igav! Aga õpetaja, kui palju oled sa tunnis suutnud luua sundimatult rõõmsat atmosfääri? Miks me pidime kuulama kivistunud olekuga esinemisi? On ju väga kurb, kui Rannapi “Lahe lugu”, Eespere “Väike corrida”, Pärdi “Pardipoegade tants” või Prokofjevi “Rohutirtsude rongkäik” kannatavad huumoripuuduse all. Selle üle võiks mõelda, ega mitte solvuda, et keegi siin teeb oma jutuga ülekohut. Ei taha teha ülekohut, vaid hoopis aidata õpetaja raskes, kuid huvitavas töös ja jõuda selleni, et rohkem kostaks välja lapse enese, aga mitte õpetaja tahtmised.

Te küsite: aga kui lapsel pole initsiatiivi, mida siis teha? Eks siis tuleb luua sellised tingimused ja olukorrad, et initsiatiiv ärkaks. Las läheb mõnikord märgist mööda, las läheb vahetevahel nii, nagu teile eriti ei meeldi, aga las olla lapse oma mõte, tema oma soov. Kannatage ära! See annaks lapsele eneseusku, vabastaks ta jäigast valvelolekust, millest omakorda sünnib jäik kõla. Kas see on siis see “eesti kõla”?

Vaatame korraks külmi arve. Esimeses vanuserühmas oli osavõtjaid 43, teises 34, kolmandas 23 ja neljandas 14. Nii on ka muusikakoolides. Miks nii paljud loobuvad ja lahkuvad? Ei tahaks süüdistada lapsi, kui parem vaataks hoopis peeglisse. Tegelikult pole asi sugugi lootusetu. Rääkides kolmanda ja neljanda vanuserühma esinemistest, kõlas tulemus juba palju paremini. Nukkudest olid saanud elavad inimesed. Need lapsed on kohustuse kaudu hakanud leidma oma rõõme. Karl Johan Nutt (TMKK, õp A. Sarrap ja I. Ilja), Karl Reimand (Otsa MK, õp Ü. Sisa), Arko Narits (TMKK, õp M. Martin) ja Susanna Liisa Onoper (Tallinna MK, õp M. Roovik) avaldavad oma mängus juba tõelise interpreedi tunnuseid. Suur tunnustus kuulub Elisabeth Egelile (VHK MK) ja tema õpetajale Anneli Tanksimäele, kus vaegnägijast õpilane on oma klaverimängus saavutanud sügava tunnetuse ja kauni kõla.

Nüüd veel kavadest. Oli kuulda, et esimesele ja teisele vanuserühmale tekitas sonatiini mängimine probleeme. Lapsed ei tunneta vormi, ei taju pulssi teemade vahel, ei saa aru ülesehitusest. Sonatiini mängitakse nagu üht järjekordset pala. Klassikaline sonaat või sonatiin, see pianismi alustala, kas peaksime selle nüüd siis kavast välja jätma, kuna esitaja pole selleni veel kasvanud? Aga ehk peaksimegi. See ei pea tähendama sellega tegelemisest loobumist. Esineksime sellega klassis või mõnel kontserdil, aga ei tuleks sellega konkursile. Mängiks selle asemel konkursil näiteks hoopis etüüdi. Mõtlemisaine. Kolmanda ja neljanda vanuserühma sonaatidest oleks mõtet mängida muidugi esimest osa, mis on ju sonaadi tuum, mitte viimast, milles üksikuna võttes ei taju sonaadi olemust. Üldse võiks rohkem papa Haydni poole vaadata. Seal on nii palju põnevaid kujundeid lahti harutada. Seekordsed Haydni mängijad said seda tõestada.

Te kindlasti olete märganud, mis juhtub, kui sipelgapesa kepiotsaga torkida. Sipelgad kogunevad siis usinasti oma pesa ümber ehitama ja korrastama. Niimoodi nad teevad.

 

www.ajakirimuusika.ee/#!Torkides-sipelgapesa/cx2o/0B493284-563A-4330-B6F8-4EB5C792A3E7


Meistrite ja sellide ühisrinne

Elisabeth Hõbesalu, 06.03.2014

Veebruari viimase nädala kahel kontserdil ühendasid jõud meistrid ja sellid: koos professionaalse orkestriga esinesid muusikaõpilased ja EMTA tudengid. Põlvkondade koostöö oli seegi, et esimesel kontserdil oli kuulda Eesti heliloojate spetsiaalselt muusikakeskkooli noortele interpreetidele kirjutatud muusikat.
Õpilaskontsert on vahel igavapoolne kasvulava, kus muusikaline külg jääb tagaplaanile. Kõnesoleva kontserdi kohta seda öelda ei saa. Kuigi kava koosnes lühikestest numbritest ning esinejad vahetusid iga loo järel, suudeti kireva materjali laialivalgumise oht ületada. Programm oli dramaturgi osavusega kujundatud vaheldusrikkaks tervikuks: varasem muusika pakkus äratundmisrõõmu, uus pani pinevalt jälgima.
Kontsert pakkus hulgaliselt värvikaid elamusi. Üllatas juba noorima esineja Erik Martini etteaste. Viiuldaja vaatas esinedes publikule silma ja see pani mõtlema artistikultuurile ning soovima, et sellisest esitusviisist saaks norm. Karl Erik Laas esitles tšellot läbinisti madalas registris ning asetas sellega pilli kaunisse, kuid ebatavalisse valgusse. Luisa Lõhmuse Bachi-esitus tekitas nostalgilise möödunud aega sukeldumise tunde. Isikupärase natuuriga akordionisti Henri Zibo mängus oli nii huumorit kui tõsist sisseelamist. Siluan Hirvoja mõjus laval romantilise kangelasena ja tšello lausa laulis ta käes. Kergele kiirustamisele vaatamata suutis hea meloodiatajuga solist esituse kaunilt koos hoida.
Nüüdismuusikale võib olla raske ligi pääseda, Mustpeade majas esinenud noortel interpreetidel õnnestus see aga üsna hästi. Aintsi kontsertiino viiulile, klaverile ja orkestrile oli üldmuljelt helge ja kerge, Robert Traksmanni ja Rasmus Andreas Raide solistiroll enese­kindel ja professionaalne. Vihmandi „Paralleelide” huvitav laadikasutus mõjus kõlavärvilt väga messiaenlikult ja impressionistlikult. Pianist Mariin Gill näitas siin head tehnikat ja muusikataju. Jõulisemate orkestrilõikude taustal läks, tõsi küll, mõni passaaž kaduma. Tasakaalu kõikumine orkestri ja solisti vahel on uue muusika interpreteerimisel laiem probleem. Eespere kontsert trompetile ja kammerorkestrile on täis kromaatilisi meloodiaid ja põnevaid orkestriefekte ning solist Märt Metsla lasi teosel särada. Jekaterina Sizova soleerimisel esitatud Gri­gorjeva vaimukas ka tabavalt pealkirjastatud „Capriccio” on nõudlik pala, mille orkestripartii võistleb keerukuselt solistipartiiga. Kontserdil soleerisid veel Katariina Tammemägi ning trio koos­seisus Rebekka Airin Siimer, Joonas Teppo ja Marten Meibaum.
Dirigent Mikk Murdvee näitas solistide suhtes üles suurt tähelepanelikkust ning samasugune toetav suhtumine iseloomustas ka orkestrit. TKO andiski kogu õhtule kvaliteedi garantii, noored interpreedid aga lisasid särtsakust, mis haaras nii orkestrit kui publikut.

Allikas: “Sirp”


Klassikaraadio muusikaelamus 2013

2013. aasta arvukatest muusikaelamustest sooviksin esile tõsta detsembrikuist kontserti “Aeglase muusika ajalugu” Tallinna Metodisti kirikus, kus esinesid Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkester ja kammerkoor ning kammerkoor Voces Musicales.
Ei, mul polnud seal laulmas ega mängimas ühtegi maimukest, kes oleksid kontserdi automaatselt muutnud Kõige Kaunimaks ja Lummavamaks Ürituseks.
Kavas oli väga hea muusika (Mahler, Corelli, Bach/Nystedt, Haydn, Saint-Saëns, Šostakovitš, Pärt, Sisask), aga kõige toredam oli see, kui suurepäraselt esinesid noored, alles koolis õppivad muusikud. Kõik oli nagu päris! Koor kõlas suisa jumalikult.
Ääretult sümpaatne oli ka see, et kontserti oli dirigeerima tulnud Risto Joost, kellel ju teadupärast jagub niikuinii tööd professionaalsete muusikutega.
Väga nauditavad olid ka Toomas Siitani (huumoriga pikitud) mõtisklused aeglase muusika tähenduse teemadel. Kontsert on ka Klassikaraadios järelkuulatav, soovitan soojalt!

Ülle

Link artiklile: klassikaraadio.err.ee/klassik/muusikaelamus2013.html

Kuula kontserti: klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1709703