25. jaanuaril viisid kaks Vanemuise teatri näitlejat, Kärt Tammjärv ja Reimo Sagor, meie kooli aulas läbi draamatunni „Valmisolek on kõik!“. 7.- 12. klasside huvilised said teada, mida tähendab nulltekstiga etüüd, milliseid väljakutseid esitab näitlejale tema amet ning veendusid ise, kuidas sünnib improvisatsioon etteantud teemal.
Valik õpilaste arvamusi:
„Super! Nii tore, et selliseid asju korraldatakse. Ma sain palju uusi nippe ja nõuandeid, elupagasisse. Kõige muljetavaldavam oli hetkega ühest rollist teise minemine. Ka „soojendus“oli väga huvitav ning nüüd mõtlen palju rohkem näitleja tööle enne etendust. Minu jaoks on etendusel ja teatril nüüd hoopis uus tähendus. Sain aimu sellest, kui palju on tegelikult teatritöötajaid.“
„ Minu arvates oli see üritus väga hästi läbi mõeldud ja põnev. Oli mõnusalt palju kaasategemisvõimalusi, õppisin palju asju, mida võib vaja minna ka muusikuna (hääleharjutused, venitused, teatrialased terminid). Tekkis uuesti soov teatrisse minna. Elamus, mis ei unune!“
„Väga tore ettevõtmine! Eriti nautisin improvisatsioonilist etteastet. Nullteksti kasutamine erinevates olukordades oli ka väga nauditav. Loodan, et mul avaneb võimalus teid (näitlejaid) ka mõnes etenduses kohata/vaadata.“
„Vanemuise näitlejad olid väga professionaalsed, nende diktsioon oli väga selge. Mulle meeldis, et nad tegid mitmetest asjadest kiireid kokkuvõtteid, valgustasid meid teatritegemise eri külgedest.“
„Draamatund oli väga hariv ja andis hea ülevaate näitlejatöö „köögipoolest“. Oli huvitav kuulata, kuidas sõnastavad näitlejad ise teatrit ja oma tööd. Veidike häiris naisnäitleja kõnemaneer. Minu lemmik on nüüd nulltekstiga etüüd.“
„Küllaltki hästi läbi viidud, ent mitte pealetükkiv. Kui mõni osaleja tahtis jääda vaatleja rolli, oli see võimalik ilma piinlikkust tundmata. Meeldiv oli algus – kohe alustati praktilise tegevusega, traditsioonile tutvustamisring tuli hiljem, kui kõik kergendusega maha istusid ja kuulata jaksasid. Hästi avati ühe ja sama teksti erinevaid interpretatsioonivõimalusi (liftistseen).“
„Näitlejatel on hästi läbi mõeldud, mida nad tulid edasi andma. Mulle meeldis, et näitlejad olid laval väga vabad, demonstreerisid reaalseid harjutusi ning panid publiku kaasa tegema. Draamatund oleks võinud kesta kaks tundi, sest näitlejatel oleks olnud veel teemasid, millest rääkida, ja kindlasti oleks ka publikul olnud küsimusi. Selliseid elukutseid tutvustavaid tunde võiks veel olla“.
